Inna Varbola

Uus aasta kogub vaikselt hoogu ja veelgi on aega seada eesmärke alanud aastaks. Uksest ja aknast sajab soovitusi, kuidas olla produktiivne, seada konkreetseid eesmärke, planeerida tegevusi, et neid ellu viia. Olen minagi käinud seda teed, kus olen seadnud konkreetseid eesmärke koos tähtaegadega, mis ja kuna peab valmis saama/olema. Olen teinud nädala, kuu, kvartali ja aastaplaane. […]

Usun, et tead seda tunnet, kui oled panustanud millessegi kogu oma südamest ja siis see asi ei liigu. Oled justkui hüüdja hääl kõrbes ning kaotamas usku, seistes silmitsi lootusetuse tunde ja küsimusega, miks ma seda üldse tegin. Mina leidsin end sellisest olukorrast. Lubasin oma tunnetel tulla ja olla, kogedes neid lõpuni. Vaatasin oma reaktsioone analüüsides,

Pühadenädal on läbi. Ees on 2025. aasta viimased päevad. Veel jõuab peatuda ja vaadata tagasi lõppevale aastale. Mis oli selles aastas sellist, mida tahad endaga kaasa võtta või mis oli sellist, mida on mõttekas maha jätta? Nii mõnegi aastaga võrreldes võiks öelda, et minu lõppev aasta oli vähem toimekas, kui tavapäraselt. Sellegipoolest mahtus siia üpriski

On pühapäeva õhtu, seljataha on jäämas mõnus ja kosutav nädalavahetus, milles oli nii mõndagi. Reedel sai koos abikaasaga sõidetud Tallinna, et õhtul minna kontserdile, mida kangesti kiideti. Pean ütlema, et ega ma kuigipalju kodutööd enne piletiostu ei teinud, sest tutvustuse ja soovituste järgi tundus olevat väärt elamus. Suur aga oli üllatus, kui kontsert oli kaugel

On olnud tihe ja huvitav nädalavahetus, mil meie pere kolmas laps tähistas koos oma sõpradega täisealiseks saamist. Minu jaoks on see omamoodi verstapostiks ja seda nii mitmeski mõttes. Kui senini sain öelda, et kaks last on täisealised ja kolm veel mitte, siis nüüd on vastupidi – kolm on täiskasvanud ja vaid kaks alaealised. Iga kord,

Kõik me teame, et mõtted on miski, mida saame ise muuta ja valida. Vaikimisi me nõustume sellega aga oma igapäeva reaalsuses kogeme, et see justkui ei ole üdini tõde, sest meie reaalsus näitab meile iga päev seda, mida me vabatahtlikult ei valiks. Olles enesega töötanud juba päris tükk aega, taipasin korraga, et minu mõtted, mida

Lootus. Sõna, mis kannab endas palju. Usk on sellest tugevam, sest erinevalt lootusest, ei kanna see endas ohvri energiat, vaid kindlat teadmist asjadest, mida veel ei ole või ei nähta. Ometigi on ka lootusel oma koht taeva all. Lootust on vaja siis, kui ohvri energia on sind endasse imenud ning kõik su ümber on muutunud

On esmaspäeva õhtu. Eilne päev oli töine. Õhtul sai koos perega käidud spaas, et koos perega tähistada isadepäeva. Mõnus olemine ja lõõgastus ning rõõm ühiselt veedetud ajast. Taustal aga keha protsessis tundeid. Ma sain puudutatud teise inimese murest. Isegi mitte niivõrd sellest murest endast, vaid sellest, kuidas aitaja väljendas oma suhtumist. See pani mind taaskord