Vaikselt, samas ka töiselt kulgenud nädal on jõudmas oma loomuliku lõpuni.
Nädal, mil võtsin taas teadlikult aeglustuda, olla võimalikult palju hetkes, kuulates oma keha.
Töönädal on olnud põnev – on olnud töiseid tunde ja rahulikke hingetõmbepause. Aega lihtsalt olla, mõtiskleda ja hingata.
Nädala keskel aga sai peale tööd Tallinnas käidud, et ühiselt tähistada meie poja sünnipäeva. Üle hulga aja saime kõik koos kokku, et mängida bowlingut. See oli lahe, täis kaasaelamist ja emotsioone. Õnnestunud viskeid ja nulliringi voore, parajalt võistluslikku meeleolu, kuid samas mitte klammerdumist tulemustesse. Kaheksa mängijat, kaks tiimi ja kolm väikest inimest seltskonda rikastamas. Lihtsalt nii äge.
Pärast mängu ühine õhtusöögi nautimine pani mind taaskord tundma sügavat tänutunnet elu ja oma pere eest. Lapsed, kes on juba suureks sirgunud ja lapselapsed, kes jõudsalt kasvavad. Mõnus sõbralik vestlus, mõtete vahetamine, sundimatu ja vaba koosolemine – seda on nii armas näha ja kogeda.
Olles selle keskel, on tunne, et aeg peatub ja ma olen lihtsalt vaatleja, kes naudib seda olemist. Kohati tundub see lausa ulmeline, sest keegi ei kiirusta ja kõik tunnevad end hästi. Isegi väikesed on nii kohal, söövad isuga maitsvat toitu, olles rahulikult oma tooli peal.
Kuigi päev venis pikaks, olin ma igati tänulik selle väljasõidu eest. Ilmgi soosis meie ettevõtmist, pakkudes meile kuiva maanteed ja head nähtavust.
Selle nädala sisse mahtus veel kaks kinokülastust ja mitmel õhtul karjääris ujumist, mis laeb uue energiaga. Olgugi et ilmad on jahedavõitu ja vesigi pole enam nii mõnusalt soe, on see päeva tippsündmus kui nii saab öelda. Männimetsa all, liivases pinnases olev selge ja läbipaistev vesi suisa kutsub oma rüppe taastuma.
Esmaspäeval sai osa võetud Ebylim kuld grupi mentorkohtumisest ja teisipäeva õhtul osalesin Enesearengulabori töötoas, kus sai taas märgatud, mis on mu südames. Selles oli vabadust, armastust, rõõmu, rahu, aga ka kurbust ja igatsust. Sündis ka üks luuletus peale töötuba ning järgmisel päeval ka teine, mida järgnevalt teiega jagan.
Kord elu möllab ja keeb,
kord tekib ootamatuid
vaikusehetki,
mis tunduvad kui võõrkehad
argipäevas.
Kummaline tunne,
nagu mingi
ebamäärane
rahutus
on minu kehas,
justkui peatumine
on midagi
keelatut.
Harjunud olema
müras ja tegevuses,
tundub vaikus kohati
talumatu raskusena.
Ma märkan seda
tunnet
enda sees,
olles vaikselt, et näha,
mis on selle
taga.
Lõdvestun ja hingan.
Olen keskmes,
kuulates oma keha,
mis tahab mulle miskit
öelda.
„Ära torma enam!
Sul ei ole kuhugi kiiret,
kõik on siin ja praegu.
Naudi ja ela hetkes!”
Hmm, huvitav.
Kas polegi ma siis
kohalolus, hetkes?
Võib olla tõesti
üritan vaadata
liigpalju ette,
märkamata koormat,
mida seejuures kanda võtan,
kadudes taas tegevustesse,
et mitte olla kohal.
Tõesti,
kuhu on mul kiiret?
Paremasse homsesse?
Kas tänasel on miskit viga?
Ei, ei ole, iga päev ja iga hetk on
imeline,
kui see vastu võtta vastupanuta,
kaob hirm ja võitlus,
jääb vaid kohalolu hetkes.
See luuletus võtab hästi kokku ka mu kirju nädala, mu tunded ja taipamised.
Kuidas on lood sinuga, armas lugeja? Kuidas on sul suhe vaikusehetkedega?